eesti

Rõhutan veelkord - need on algsed joonised, skeemid, valik võimalustest, mitte lõpptulemus. Lihtsalt väike valik osutamaks lõpmatutele võimalustele lõpmatutest valikutest erinevate reaalsuste loomisel, alternatiivina sellele ainsale ja piiratud versioonile kolmemõtmelisest dimensioonist, millega oleme harjunud. Ja isegi säherdune väike valik võib esialgu viia segadusse, nagu näiteks inimene, kes on kogu elu lamanud ja peab seda ainuvõimalikukd asendiks siin maailmas, hakkab järskui kuidagi aduma, et võib-olla on veel teisigi võimalusi, nagu näiteks istumine, seismine, kõndimine, jooksmine, tantsimine, igasugused mängud ja muud fantastilised tegevused.

Nii see reaalsuste ja maailmade loomine käibki. Me teeme seda ise. Seestpoolt. See on nagu uks, mille saab ainult seestpoolt avada – väljaspool pole võtit ja tegelikult seal polegi kedagi, kes võiks midagi avada.

Kuna puuduvad reeglid ja seadused, mille järgi neid luua, tuleb ka need ise teha.

Nende jooniste abil saan ma lihtsalt jagada teatud informatsiooni nendega, kellele see võib olla vajalik.

Suurimaks takistuseks nende jooniste mõistmisel on inimmõistuse tohutu tung midagi mõista, ära seletada, mingisse kategooriasse lahterdada. Tegelikult pole tarvis püüda millestki aru saada ega oodata midagi erilist – see mis tekib, tekib iseenesest, ilma et selle nimel peaks pingutama. Kui te pingutate, et midagi näha, siis see pingutus loob teatud ootuse, mis võib hõlpsasti lukustada teie jaoks olulise informatsiooni.

Püüdke lihtsalt vaadata – püüdmata arvustada või anda hinnangut sellele, mida te näete või ei näe. Pole võimalik ega isegi mitte vajalik arvustada midagi, mille hindamiseks puuduvad igasugused kriteeriumid. Tuletan meelde – reeglid ja seadused, mille järgi te seda reaalsust tekitate, loote te ise.

Väga lihtsalt. Valige endale sobiv distants ja vaatenurk, mille puhul teile tundub, et te nagu midagi huvitavat näete. Rahunege, lõdvestuge ja võimaluse korral säilitage eluterve humorimeel. Lubage endal keskenduda, lülitage võimaluse korral oma mõtlemises välja igasugused hinnangud ja arvamused, ootused ja pretensioonid.

Võite endale näiteks täie selgusega teadvustada, et teil polegi tegelikult üldse tarvis näha siin midagi ja minul pole üldse vaja teile midagi näidata. Samuti ei vaja keegi teilt mingit arvamust või hinnangut nende piltide kohta – ei mina ega keegi teine. See lihtsalt pole oluline. Kui te kipute neid vaatama mingi kunstikoolkonna professionaalsest seisukohtast või hindama nende teostust või vormistust mingite teile teadaolevate kriteeriumide järgi, olete täiesti valel teel. Ma ei ole professionaalne kunstnik ega taotle nedne jooniste professionaalset täiust teile teadaolevate kriteeriumide järgi - nende jooniste funktriooniks pole mahutuda ühtegi olemasolevasse paradigmasse, vaid luua teatud valik uutest võimalikest paradigmadest, mille järgi uusi reaalsusi luua. (Vabandust, et ma siin jälle ennast kordan, kuid kogemus näitab, et seda kontseptsiooni pole kellelgi lihtne kohe täielikult mõista - kuna see informatsioon lähtub vaatepunktist, mis on ajaliselt ja ruumiliselt väga kaugel praegusel hetkel üldkehtivatest tõekspidamistest.)

Laske pilgul rahulikult omatahtsi ringi käia, võite distantsi või vaatenurka vahetada, millal soovite ja palju soovite. Esialgu võib tunduda, et mõne joonise pind muutub nagu konarlikuks või kolmemõõtmeliseks – nagu tekiks paberi pinna lähedal erineva kujuga mügerikud ja lohud – järk-järgult hakkab see ruumilisuse efekt kasvama. Mõne aja möödudes võib juhtuda, et te tajute tervet joonist või selle üksikuid osi nagu holograafilist pilti komemõõtmelisest dimensioonist (eriti uuema perioodi piltide puhul). Võib-olla ka et teil holograafilist kujutist ei teki, aga selle eest tekivad mingid muud kujutised ja te hakkate avastama terveid lugusid ja kujundeid enda elust või nähtud-kuuldud lugudest.

Siis võite näiteks veel ühe pildi visuaalse häälestatusega ja omandatud informatsiooniga pilgu visata mõnele teisele pildile ja vaadata, mis seal toimub. Need pildid oma olemuselt on erineva laenguga ja toetavad üksteist, aidates pilgul harjuda uudse informatsiooniga. Aga üldiselt soovitan keskenduda pikemalt ühele konkreetsele pildile, mis teile mingil põhjusel sümpaatsem ja huvitavam tundub.

Pöörake tähelepanu oma tunnetele – mida te tunnete, kui midagi näete – millised need tunded on? – pehme-kare, soe-külm, sakiline-sile, rõõmus-kurb jne. Mis mälestused või sündmused või kohtumised minevikust või oodatavast tulevikust teie tunnetesse või mõtetesse kerkivad? Pange tähele – äkki lülitub teie teadvuses sisse veel mõni mõõde, dimensioon.

Märgake oma emotsioone – siin kehtib see seadus, et suurem osa informatsiooni on kättesaadav ainult läbi armastuse. Negatiivsed emotsioonid nagu kannatamatus, hirm, põlgus, iroonia või künism lukustavad suurema osa informatsioonist. Seetõttu on teile abiks, kui kui tunnete positiivseid emotsioone oma tegevuse (antud juhul – vaatamine) ja selle objekti (antud juhul – joonised) suhtes.

Kui tunnete, et olete praegu mingil põhjusel rahutu, mures, ärevil või teil on kuhugi kiire, mingid asjatoimetused või probleemid, mis vajavad lahendamist – siis parem ärge praegu siia tulge – tulge siis, kui olete rahulik ja muretu. Kui te seda siin võtate kui kerget meelelahutust, mis peaks hetkeks teie tuju tõstma, siis olete vales kohas. Sama hästi võiksite sel juhul bussipeatuses reklaamplakatit vahtida. Aga kui suhtute sellesse kui täisväärtuslikku ja sügavasisulisse etendusse, kui reisi tundmatusse, siis vastavalt sellise elamuse võite ka saada.